Täiskasvanute kõrgvererõhktõve patsiendijuhend

Siinne patsiendijuhend on 2015. aastal heaks kiidetud juhendi ajakohastatud  versioon.  Patsiendijuhend  tugineb  2019.  aastal  ajakohastatud Eesti ravijuhendile „Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil“. Ravijuhendi soovitused on koostatud tõenduspõhise kirjanduse analüüsi tulemusena. Patsiendijuhendis on soovitusi käsitletud patsiendi vaatenurgast ehk mida on patsiendil vaja teada kõrgvererõhktõve olemusest, igapäevaelu korraldamisest ja ravist. Patsiendijuhendi koostajad ja hindajad on oma valdkonna eksperdid, kes iga päev ravivad ja jälgivad kõrgvererõhktõvega patsiente.
 
Patsiendijuhendi eesmärgid on aidata teil edukamalt haigusega toime tulla, anda vastused sagedatele ravi ja igapäevaelu puudutavatele küsimustele ning toetada teid raviprotsessis. Patsiendijuhendis on käsitletud kõiki olulisi teemasid seoses kõrgvererõhktõvega: haiguse olemus, diagnoosimine, ravi, riskitegurid, peamised soovitused eluviisi muutmiseks. Lisatud näidisvormide abil saate ise jälgida oma vererõhku, tervislikku seisundit ja ravi. Patsiendijuhendis käsitletud teemade kohta saate põhjalikumalt lugeda juhendi lõpus toodud veebilehtedelt.

Peamised soovitused

  • Külastage alates 40. eluaastast oma perearsti või -õde vähemalt kord viie aasta jooksul nii vererõhu mõõtmiseks kui ka südame-veresoonkonnahaiguste riski hindamiseks.
  • Kui teil  on  kõrgvererõhktõbi,  kontrollige  oma  tervist  perearsti või -õe juures kindlasti vähemalt üks kord aastas.
  • Teadke oma vererõhuväärtusi ja ravi eesmärki. Järgige vererõhu õigesti mõõtmise juhiseid ja soovitusi.
  • Loobuge  kõigist  tubakatoodetest  (kaasa  arvatud  vesipiip  ja e-sigaret). Vererõhuravimid võivad suitsetajale toimida tavapärasest nõrgemalt.
  • Vältige liigset alkoholitarvitamist. Mehed ei tohiks juua üle nelja ja naised üle kahe alkoholiühiku päevas. Igasse nädalasse peab jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva.
  • Tervislik kehakaal ja vööümbermõõt aitavad hoida kolesteroolitaset ja vererõhuväärtusi normi piirides.
  • Igapäevane liikumine ja treenimine annavad hea enesetunde ning aitavad haigusega paremini toime tulla.
  • Järgige raviarsti määratud raviskeemi. Võtke ravimeid regulaarselt, õiges koguses ja ettenähtud ajal. Teadke oma ravimi(te) toimeaine nimetust ja uuendage õigel ajal ravimiretsepte.
  • Ärge muutke ise ravimite annuseid ega tarvitamise sagedust. Pidage alati nõu perearsti või -õega.
  • Teavitage kohe perearsti või -õde, kui teil on tekkinud kahtlus ravimite kõrvaltoime kohta.

Kõrgvererõhktõve olemus, esinemissagedus ja sümptomid

Vererõhk on surve, mida veresoontes voolav veri avaldab veresoonte seintele. Vererõhu mõõtühik on millimeeter elavhõbedasammast (lühend mmHg). Vererõhk märgitakse kahe arvuna (nt 130/90 mmHg):

 ▪   ülemine näit tähistab süstoolset vererõhku ehk vererõhku siis, kui süda pumpab verd kambrist välja ehk südame kokkutõmbumisel;
 ▪   alumine näit tähistab diastoolset vererõhku ehk vererõhku siis, kui süda on lõõgastumisfaasis.

Täiskasvanu optimaalne vererõhk on ≥ 120/80 mmHg.

Kõrgvererõhktõbi on enim levinud südame-veresoonkonnahaigus. Kõrge vererõhk tekib siis, kui süda surub verd läbi ahenenud veresoonte suure jõuga, et varustada kudesid eluks vajaliku hapnikuga.
Kõrgvererõhu diagnoosimiseks peab vererõhunäit olema korduval mõõtmisel üle 140/90 mmHg. Püsivalt kõrge vererõhk kahjustab veresoonte seinu ja suurendab oluliselt eri haiguste riske.
Oluline on meeles pidada, et vananedes ei peaks vererõhk tõusma – kõrge vererõhk on igas vanuses haiguslik.
 
Kõrgenenud vererõhku inimene sageli ei tunne, samas teinekord võib see põhjustada peavalu, pearinglust, tasakaaluhäireid, närvilisust, väsimust, kohinat kõrvus või südamekloppimist. Valdavalt tekivad inimesel kõrgvererõhktõve sümptomid siis, kui kõrge vererõhu pikaajalisel toimel kujunevad välja südame-, neeru-, aju- ja silmakahjustused. Tõsised ja eluohtlikud tagajärjed tekivad aastate pärast ning peamiselt neil, kes ei ole saanud õigel ajal regulaarset ja sobivat ravi.

Külastage alates 40. eluaastast oma perearsti või -õde vähemalt kord viie aasta jooksul nii vererõhu mõõtmiseks kui ka südame-veresoonkonnahaiguste riski hindamiseks. Jälgige kindlasti oma vererõhku sagedamini:
   1) kui teie lähisugulastel on esinenud kõrgvererõhktõbe;
   2) kui teil on varem esinenud kõrgenenud vererõhku;
   3) kui teie varem mõõdetud vererõhuväärtused on olnud piiripealsed (130–139/85–89 mmHg).

Vererõhu  mõõtmisel  tuleb  arvestada,  et  arsti  või  õe  vastuvõtul mõõdetud kõrgenenud vererõhk ei tähenda, et teil on kõrgvererõhktõbi ja peate hakkama pidevalt ravimeid tarvitama.Ajutise vererõhutõusu põhjus võib olla ka nn valge kitli sündroom. See tähendab, et arsti või õe vastuvõtul mõõdetud vererõhuväärtused on suuremad kodus mõõdetud vererõhuväärtustest. Samas on teada, et inimestel, kellel esineb valge kitli sündroom, kujuneb sagedamini välja ravi vajav kõrgvererõhktõbi.
 
Vererõhuväärtusi mõjutavad ka emotsioonid (ärevus, stress), valu, energiajookide tarvitamine, osa ravimeid (nt antibeebipillid, antidepressandid, valuvaigistid, nohuravimid ja kombineeritud palaviku-nohu-köharavimid), sõltuvust tekitavad ained (nt nikotiin, alkohol, kokaiin ja amfetamiin), ebatervislik eluviis (nt ülekaal, suitsetamine, alkoholitarvitamine).

Südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurid

Südame-veresoonkonnahaigused on südant või veresooni kahjustavad haigused, nagu ateroskleroos, krooniline südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigused. Kõrgvererõhktõve kahtlusel hindab arst või õde alati ka teie üldist südame-veresoonkonnahaiguste riski. Mitme südame-veresoonkonnahaiguste riskiteguri mõju on võimalik eluviisi muutmisega vähendada.
 
Riskitegurid, mida ei saa muuta:
 ▪   Vanus.  Kõrgvererõhktõve  risk  suureneb  vanusega.  Kõrgvererõhktõbi esineb rohkem kui60%-l Eesti eakatest inimestest (Saks et al. 2003).
 ▪   Südame-veresoonkonnahaiguste esinemine lähisugulastel nooremas eas. Kõrgvererõhktõbi on tugeva perekondliku eelsoodumusega haigus. Arvatavalt on umbes 30%-l juhtudest kõrgvererõhktõve             kujunemises tähtsad geneetilised tegurid. Eriti ohustatud on inimesed, kelle perekonnas on esinenud südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumist varases eas:
            ▪  naistel alla 65 eluaasta,
            ▪  meestel alla 55 eluaasta.
 
Riskitegurid, mida saab muuta:
  • Kõrge vererõhk.
  • Suitsetamine ja teiste tubakatoodete tarvitamine. Tubakatoodete tarvitamine  (eriti  suitsetamine)  on  ohtlik  südame-veresoonkonna haiguste riskitegur. Suitsetaja risk südame-veresoonkonnahaigustesse haigestuda on 2–4 korda suurem kui mittesuitsetajal. Nikotiin suurendab ateroskleroosi ehk arterite lubjastumise, kõrgvererõhktõve ja vere hüübimishäirete riski. Suitsetamisest loobumisel väheneb südameinfarkti risk mittesuitsetaja tasemele kahe aasta jooksul.
  • Suurenenud vööümbermõõt. Kõhupiirkonna rasvumisegaseotud terviseriskide hindamiseks mõõdetakse vööümbermõõtu. Kõhukoopas  kõhuõõneelundite  ümber  paiknev  liigne  rasvkude mõjutab glükoosi     ainevahetust ja põhjustab veres nn hea ehk HDL- kolesterooli vähenemist ja triglütseriidide rohkust.
        Naiste tervislik vööümbermõõt on kuni 80 cm, tervisele ohtlik vööümbermõõt on üle 88 cm.
        Meeste tervislik vööümbermõõt on kuni 94 cm, tervisele ohtlik vööümbermõõt on üle 102 cm.

  • Tasakaalustama toitumine ja liigne kehakaal on südame lisakoormused, eriti kui süda peab toime tulema kõrgenenud vererõhuga. Kehakaalu vähendamine on vererõhu langetamisel tõhus abi, näiteks 10 kg kaalukaotus langetab ülekaalulistel haigetel vererõhku kuni 10 mmHg võrra. Tervislik toiduvalik aitab säilitada normaalset kehakaalu ja hoiab madalana ka vere kolesteroolitaseme.
  • Alkoholitarvitamine.  Maailma  Terviseorganisatsiooni andmetel on alkohol tervisekahjustusi tekitavate tegurite hulgas kõrge vererõhu ja suitsetamise järel maailmas kolmandal kohal. Südame-veresoonkonnahaiguste risk suureneb, kui tarvitada alkoholi üle kahe ühiku päevas. 1 ühik = 10 grammi absoluutset alkoholi, selle järgi arvutatakse alkoholi lubatud päevakogused, näiteks üks kange naps (4 cl), klaas veini (12 cl) või 250 ml 4% kangusega õlut. Täiskasvanud naistel ei soovitata tarvitada üle kahe ja meestel üle nelja alkoholiühiku päevas. Igasse nädalasse peab jääma vähemalt kolm alkoholivaba päeva Nii alkoholi tarvitamine kui ka ärajäämanähud võivad suurendada vererõhuväärtusi. www.alkoinfo.ee
  • Vähene  kehaline  aktiivsus  (vt  „Liikumissoovitused  vererõhu langetamiseks“).
  • Vererasvade  häirunud  tasakaal  ehk  düslipideemia.  Kolesterool on lipiid (rasv), mida toodetakse maksas. Kolesterool on eluliselt vajalik aine, mida leidub keharakkude seintes ja vereringes. Kolesterooliallikaid  on kaks: inimese enda organism  ja toit. Maks ja  teised  keharakud  toodavad  umbes  70%  organismis  leiduvast kolesteroolist,  ülejäänud  30%  saab  inimene igapäevasest  toidust. Kolesterool  jaguneb  kaheks:  nn hea ehk HDL-kolesterool ja halb ehk LDL-kolesterool.
Kolesterooli haiguslikeks muutusteks loetakse:

   1.  Üldkolesterooliväärtus täiskasvanu organismis on üle 5 mmol/l.
 
   2.  LDL-kolesterooliväärtus on üle 3 mmol/l. LDL-kolesterooli toodab inimese organism, see transporditakse maksast rakkudesse. Kui  veres  ringleb  rohkem  kolesterooli,  kui  rakud  elutegevuseks vajavad, tekib     arterite ummistumise oht.
 
   3.  HDL-kolesterooliväärtus on naistel alla 1,2 mmol/l, meestel alla 1 mmol/l. HDL-kolesterooli toodetakse samuti inimkehas, kuid see tegutseb vastupidi LDL-kolesteroolile, transportides kolesterooli vereringest     maksa, kus see ladestatakse või eritatakse liigne HDL- kolesterool soole kaudu.
 
   4.  Triglütseriidide tase on üle 1,7 mmol/l. Triglütseriidid pärinevad toidust või toodetakse organismis. Toiduga saadud kalorid, mida keha kohe ära ei kasuta, salvestatakse triglütseriididena rasvarakkudes.
 
  • Suurenenud veresuhkruväärtus. Veresuhkru normaalne väärtus on tühja kõhuga ≤ 6 mmol/l.
  • Glükoositaluvuse häire. Glükoositaluvuse testi alusel hinnatakse organismi võimet glükoosi omastada. Glükoositaluvuse häire korral püsib veresuhkruväärtus kaks tundi pärast 75 g glükoosi manustamist vahemikus 7,8–11 mmol/l. Tervel inimesel langeb veresuhkruväärtus sama testi korral alla 7,8 mmol/l.
  • Metaboolne sündroom. Kõrgenenud vererõhuga inimestel kaasnevad suurema tõenäosusega teised südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurid. Metaboolne sündroom kujuneb, kui inimesel esineb kor- raga mitu südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurit: suurenenud vööümbermõõt,  vereanalüüsides  triglütseriidide  kõrgenenud  tase ja nn hea kolesterooli ehk HDL-kolesterooli vähenenud väärtused, kõrge vererõhk ja veresuhkru ainevahetuse muutused. Kõrgenenud vererõhuga inimesel on alati oluline määrata kolesterooliväärtusi ja veresuhkrusisaldust ning suurte väärtuste korral neid ravida (dieedi ja/või ravimitega).
  • Stress  ja  psühhosotsiaalsed  tegurid.  Lühiajaline  stress  tekib vastusena ootamatutele olukordadele või füüsilisele pingutusele ja on positiivne nähtus. Stress muutub negatiivseks näiliselt kestvates olukordades, nagu rahalised raskused, ohtlik või püsivalt pingeline töö, pidevalt suurenevad kohustused.
Südame-veresoonkonnahaiguste riski suurendavad madal sotsiaal-majanduslik staatus ehk vaesus, sotsiaalne isolatsioon ehk üksindus, pidev ja pikalt kestev pingeseisund ja depressioon.

Kuidas hinnata enda südame-veresoonkonnahaiguste riski?
Selleks  kasutatakse  SCORE-riskitabelit,  mis  ennustab  riski  surra südame-veresoonkonnahaigustesse  järgneva  kümne  aasta  jooksul. Südamesurmariski  määramisel  arvestatakse  inimese  sugu,  vanust, vererõhuväärtusi, suitsetamisharjumust ja vere üldkolesterooli sisaldust. Arvestada tuleb, et risk võib olla suurem, kui inimene hakkab jõudma järgmisesse vanuserühma.
 
Tabel  on  jaotatud  ruutudeks,  ruudud  omakoda  lahtriteks.  Leidke oma  soole,  vanusele  ja  suitsetamisharjumusele  vastav  ruut.  Nüüd leidke ruudus lahter, mis vastab kõige täpsemalt teie süstoolse vererõhu- (mmHg) ja üldkolesterooliväärtusele (mmol/l). Hindamise tulemus esitatakse protsentides. Suure riskiga isikute hulka loetakse patsiendid, kelle kümne aasta südame-veresoonkonnahaigustesse suremise risk on 5% ja enam.

NÄITED
Kui olete 55-aastane mittesuitsetajast mees, teie süstoolne vererõhk on 155 mmHg ja viimane mõõdetud üldkolesterooliväärtus 6 mmol/l, on teie risk kümne aasta jooksul südame-veresoonkonnahaigustesse surra 6% (suur lisarisk).
Kui olete 67-aastane naine, suitsetate, teie süstoolne vererõhk on 120 mmHg ja viimane mõõdetud üldkolesterooliväärtus 5 mmol/l, on teie risk kümne aasta jooksul südame-veresoonkonnahaigustesse surra 5% (suur lisarisk).

                                                                                                           

 
  • Külastage alates 40. eluaastast oma perearsti või -õde vähemalt kord viie aasta jooksul nii vererõhu mõõtmiseks kui ka südameveresoonkonnahaiguste riski hindamiseks.
  • Kui teil on suurem risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse, külastage oma perearsti või -õde vähemalt üks kord aastas.
  • Kui teil on kõrgvererõhktõbi, kontrollige oma tervist perearsti või -õe juures kindlasti vähemalt üks kord aastas.
  • Loobuge kõigist tubakatoodetest (kaasa arvatud vesipiip ja e-sigaret).
  • Vältige liigset alkoholitarvitamist.
  • Kolesterooli kontrolli all hoidmiseks on kasulik füüsiline aktiivsus ja vähese loomse rasvasisaldusega toit.
  • Saavutage ning säilitage tervislik kehakaal ja vööümbermõõt.
  • Ülekaalulistel on soovitatav kehakaalu langetada. Iga kaotatud kilogrammiga väheneb vererõhk 2,5/1,5 mmHg.
  • Olge aktiivne. Igapäevane liikumine ja treenimine annavad hea enesetunde ning aitavad haigusega paremini toime tulla.
  • Küsige perearstikeskusest nõu, et oma toitumis- ja liikumisharjumusi muuta, kehakaalu langetada ning suitsetamisest loobuda.
  • Perearst ja -õde soovitavad sobilikku kirjandust ja saavad teid suunata suitsetamisest loobumise nõustamise kabinetti.

Ravimata kõrgvererõhktõve tagajärjed

Haigusest tulenevaid kahjustusi tekitab püsivalt kõrge või ka kõikuvate väärtustega vererõhk. Kahjustused tekivad pika aja jooksul, saabuvad ootamatult ja on pöördumatud.

Kõrgvererõhktõbi võib põhjustada järgmisi kahjustusi:
  • Südame isheemiatõbi. Kõrgvererõhktõve korral pumpab süda arteritesse verd suure jõuga. See põhjustab arterite seinte venitust ning hiljem nende paksenemist ja jäigastumist, mida nimetatakse ateroskleroosiks ehk lubjastumiseks. Lubjastunud veresooned ei suuda enam piisavalt hapnikku edastada. Kõige tavalisem kaebus on stenokardia, mille tunnused on vaimse või füüsilise koormuse korral tekkiv rindkerevalu, ängistus või õhupuudus. Südame isheemiatõbi on haigus, mille kõige raskem tüsistus on südameinfarkt.
  • Südameinfarkt tekib, kui südamelihase mingis osas katkeb verevarustus ja verevarustuseta südamelihas hukkub. Selline südamelihase piirkond ei ole võimeline kokku tõmbuma ega verd pumpama.
Südameinfarkti sagedamad sümptomid on rindkere terav, pigistav, rõhuv või põletav valu, mis võib kiirguda ka kaela, õlga, kätte ja selga. Veel võivad tekkida hingeldus, pearinglus, iiveldus või oksendamine. Südameinfarkt on eluohtlik haigus ja patsiendi paranemine oleneb sellest, millises südame piirkonnas ning kui suur kahjustus on tekkinud. Infarkti paranedes asendub osa südamelihasest armkoega. Südame jõudlus ei pruugi pärast läbipõetud infarkti endisele tasemele taastuda ja võib tekkida krooniline südamepuudulikkus.
  • Insult. Insult on järsku algav osaline ajutegevuse häire, mille põhjused on kahjustatud ajuosa verevoolu vähenemine või lakkamine. Ilma hapniku ja toitaineteta võivad närvirakud mõne minutiga hukkuda või tugevasti kahjustuda.
Insult võib kujuneda kahel viisil:
- ajuveresoontes tekib tromb (isheemiline insult) või
- verevalandus ajuveresoone lõhkemise tõttu (hemorraagiline insult).

Insuldi sagedamad sümptomid on järsku tekkinud ühe kehapoole tuimus või nõrkus, tugev peavalu, näo tuimus, pearinglus, kõnehäired, neelamistakistus, tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Insult on raske haigus. Kui patsient jõuab kiiresti haiglasse ja saab trombe lõhustavat ravi, paraneb tema edasine prognoos, kuid umbes kolmandikul insuldi läbi põdenud patsientidest tekib püsiv tervisekahjustus.
Taastusravi vajab tekkinud tüsistuste tõttu 60% patsientidest. Tõsine hoiatus insuldiohu kohta on lühiajaline aju verevarustuse häire (transitoorse ajuisheemia atakk), kui tekivad insuldile omased sümptomid, mis on ajutised ja mööduvad. Kõrgvererõhktõve ravi vähendab insuldiriski umbes 40%.
  • Krooniline südamepuudulikkus. Kõrgvererõhktõve korral peab süda töötama suurenenud koormusega. Kui südame võimekus ammendub, tekib krooniline südamepuudulikkus. Sel juhul ei suuda süda enam tagada organismi toimimiseks vajalikku verevarustust. Südamepuudulikkuse sümptomid on füüsilise koormuse taluvuse vähenemine, jõuetus, õhupuudus, jalgade turse ja hingeldus. Südamepuudulikkus on üks sagedamatest kõrgvererõhktõve tüsistustest. Kõrgvererõhktõve ravi vähendab südamepuudulikkuse riski umbes 50%.
  • Aneurüsm. Kõrgvererõhktõbi võib põhjustada veresoonte seintes muutusi, mistõttu need nõrgenevad ja kujunevad veresoonte laiendid ning väljasopistused, moodustub aneurüsm. Ajuarteri aneurüsmi lõhkemine põhjustab ajuverevalanduse ehk ajuhemorraagia. Aordi aneurüsmi kujunemine on eluohtlik.
  • Neerukahjustus.  Kõrgvererõhktõve  korral  muutuvad  neerude veresooned – lubjastunud soonte tõttu on jääkainete eritumine häiritud. Krooniline neerukahjustus on kõrgvererõhktõve sage tüsistus. Kaasuva diabeedi korral süveneb kahjustus kiiresti. Krooniline neerukahjustus süveneb sageli hiilivalt ja ilma sümptomiteta. Neerukahjustuse varase näitajana määratakse uriini valku (albumiini ja kreatiniini suhe). Varase avastamise ja õigeaegse kõrgvererõhktõve raviga on võimalik neerukahjustuse süvenemist ennetada.
 
Neeruarterite suur ahenemine võib omakorda suurendada vererõhuväärtusi. Sel juhul tõuseb vererõhk varem stabiilses seisundis kõrgvererõhktõvega inimesel ootamatult ja kiiresti ning ravimid ei langeta vererõhku enam sama tõhusalt kui varem. Ravimitega seda seisundit ravida ei saa, võimaluse korral laiendatakse neeruartereid sondiga.
  • Silmapõhjade  muutused.  Kõrgvererõhktõve  korral  ahenevad ka silmapõhja veresooned ja veresoonte seinad paksenevad. Nende muutuste tõttu nägemine halveneb. Kaasuva diabeediga süvenevad muutused kiiremini.
  • Mälu-,  arusaamis-  ja  õppimishäired.  Kõrgvererõhktõbi  suurendab ajuveresoonte kahjustustest tekkiva nn vaskulaarse dementsuse ja Alzheimeri tüüpi dementsuse riski. Peaaju valgeaines tekivad kolded, mis  põhjustavad  mäluhäireid,  dementsust,  depressiooni,  psühhoosi, kõnnakuhäireid ja kukkumisi. Kõrgvererõhktõvest tingitud ajukahjustuste esinemissagedus suureneb vanusega.
Kõrgvererõhktõve tüsistuste ennetamiseks:
  • jälgige oma vererõhuväärtusi ja pidage vererõhupäevikut;
  • muutke oma eluviise tervislikumaks;
  • külastage regulaarselt perearstikeskust.
     
Õigeaegne regulaarne ja sobiv ravi aitab vältida kõrgvererõhktõve tüsistusi.

Kõrgvererõhktõve diagnoosimine

Kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks mõõdab patsient, arst või õde vererõhku korduvalt või tehakse vererõhu ööpäevaringse ambulatoorse jälgimise uuring.
Kui arst või õde mõõdab teil vastuvõtul vererõhku ja selle väärtus on 140/90 mmHg või üle selle, mõõdab ta paari minuti möödudes vererõhku uuesti. Kui nii vererõhu esimene kui ka kordusmõõtmine sama visiidi jooksul annab tulemuseks suurenenud vererõhuväärtuse, soovitab arst kindlaks kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks vererõhku ööpäev läbi jälgida – kestva automaatse mõõtmise abil või kodus mitu päeva kindlate vaheaegade järel.

Vererõhu ööpäevaringne automaatne ambulatoorne jälgimine

Vererõhu ööpäevaringne automaatne ambulatoorne jälgimine on regulaarne vererõhuväärtuste registreerimine selleks mõeldud seadme abil. Vererõhu ööpäevaringset jälgimist on vaja, et eristada valge kitli sündroomi kõrgvererõhktõvest ja kinnitada haiguse diagnoosi. Vererõhu jälgimise päeval võite jätkata oma igapäevategevusi, kuid loobuge raskest füüsilisest pingutusest, ujumisest ja saunast. Vererõhu ambulatoorne jälgimine kestab kuni 24 tundi. Seade mõõdab teie vererõhku kindla ajavahemiku järel. Vererõhu jälgimise ajal on vaja pidada päevikut, kuhu kannate päevased tegevused, uinumise ja ärkamise ajad. Kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks kasutatakse ambulatoorselt jälgitud päevase vererõhu keskmist väärtust. Vererõhu ambulatoorset jälgimist tuleb korrata, kui ärkveloleku ajal on registreeritud vähem kui 14 mõõtmist.

Kui vererõhu ööpäevaringne automaatne ambulatoorne jälgimine ei ole mingil põhjusel võimalik, soovitab arst teil mõõta kodus vererõhku hommikul ja õhtul kindlate vaheaegadega 4–7 päeva. Iga kord tuleb vererõhku mõõta kaks korda vähemalt 1–2-minutilise vahega. Mõõdetud vererõhuväärtused märkige vererõhupäevikusse. Arst kasutab kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks teie enda mõõdetud vererõhuväärtusi, jättes välja esimese päeva tulemused. Ta arvutab keskmise väärtuse kõigist teistest mõõdetud vererõhuväärtustest.

Kõrgvererõhktõve diagnoosimise kriteeriumid vererõhuväärtuste alusel olenevad mõõtmismeetodist


Vajaduse korral määrab arst analüüse ja uuringuid, mille eesmärk on:
   ▪ kontrollida teisi südame-veresoonkonnahaiguste riskitegureid (vt „Südame-veresoonkonnahaiguste riskitegurid“);
   ▪ veenduda, et kõrge vererõhk ei ole tekitanud organkahjustusi;
   ▪ välistada kõrge vererõhu võimalikud muud põhjused, nt neeruhaiguse.

Millega ja kuidas mõõta vererõhku?

Vererõhku saab mõõta eri tüüpi vererõhuaparaatidega: pool- või täisautomaatse või mehaanilise vererõhuaparaadiga. Teavet sobivate vererõhuaparaatide kohta saate küsida tervishoiutöötaja või apteekri käest. Kasutage alati ainult tehniliselt korras aparaati. Kasutage standardmõõtmetega mansetti (pikkusega 12–13 cm ja laiusega 35 cm). Kui tarvis, kasutage väiksemat (peene õlavarre) või suuremat (jämedama õlavarre) mansetti.



Vererõhu mõõtmisel on oluline:
 ▪ 30 minutit enne vererõhu mõõtmist vältige suitsetamist, ergutavate jookide joomist (kohv, tee, alkohol, energiajoogid), tugevat söögikorda ja füüsilist pingutust.
  ▪ Vererõhu mõõtmiseks istuge seljatoega toolil, ärge ristake jalgu.
  ▪ Mansetivoolik asetage mõõtmisel arteri kohale (tavaliselt näidatud vererõhumõõtja juhendis või paluge tervishoiutöötajal õige koht näidata).
  ▪ Istuge enne vererõhu mõõtmist 5–10 minutit rahulikult.
  ▪ Mõõtke iga kord 2 või 3 korda paariminutise vahega, sest nii väldite võimalikke mõõtmisvigu.
  ▪ Kui kordusmõõtmised on sarnase tulemusega, pange kirja suurim mõõtmistulemus.
  ▪ Võimaluse korral mõõtke rõhku alati samalt käelt, nii väldite mõõtmisvigu (erinevus vasaku ja parema käe vahel võib olla 10–20 mmHg).
  ▪ Ebaregulaarse südametegevuse korral (nt südame rütmihäirete esinemisel) võib vererõhu mõõtmine olla häiritud ja sel juhul tuleb uuesti mõõta. Automaatne aparaat ei anna alati õigeid tulemusi.
  ▪ Märkige mõõdetud vererõhuväärtused ja ka pulsisagedus vererõhupäevikusse. See annab ülevaate teie vererõhu- ja pulsisagedusväärtusest ning võimaldab arstil vajaduse korral ravi muuta. Võtke vererõhupäevik arsti      või õe vastuvõtule alati kaasa.
  ▪ Kontrollige oma vererõhumõõtja töökindlust kord aastas. Küsige garantii- ja hooldusvõimaluste kohta vererõhumõõtja müüjalt.
 
Järgige juhiseid ja soovitusi õigeks vererõhu mõõtmiseks. Mõõtke vererõhku kodus regulaarselt 1–2 korda päevas. Pidage vererõhupäevikut.
Arsti või õe vastuvõtul ja kodus mõõdetud vererõhuväärtused võivad olla erinevad.

Soola tarvitamine kõrgvererõhktõve puhul

Sool  ehk  keedusool  (NaCl)  koosneb  40%  naatriumist  ja  60% kloorist. Triiki teelusikatäis soola kaalub umbes 5 grammi ja sisaldab ligikaudu 2 grammi naatriumi. Sool on vajalik kudede veehulga reguleerimiseks, happe-leelise tasakaalu säilitamiseks ja organismis närviimpulsside edasikandumise võimaldamiseks. Soovitatav  soolahulk  on  alla  5  grammi  päevas  (s.o  1  triiki  teelusikatäis).  See  on  kõigis  toitudes  ja  toiduainetes  kokku  leiduva soola kogus. Seega vajab organism iga päev vaid väikse koguse soola. Enamik inimesi kasutab soola rohkem, kui organism vajab.

Miks võiks soola tarvitamist piirata?
Soola liigsel kasutamisel koguneb veresoontesse rohkem vedelikku ja  suureneb  ringleva  vere  maht,  mis  omakorda  tõstab  vererõhku.
Soola tarvitamise piiramine:
  ▪   aitab uuringute põhjal langetada vererõhku ja selle kaudu vähendada osa terviseprobleemide ja organkahjustuste riski;
  ▪   vähendab organismi vedeliku kogunemist, mis tähendab, et süda ja neerud ei pea nii suure koormusega töötama, väheneb ka tursete risk.
 
Ööpäevast tarvitatud soola- ja naatriumikogust on võimalik arvutada soolakalkulaatori  abil  (info  soolakalkulaatori  kohta  saate  perearstilt või -õelt või internetist). Nende tulemuste põhjal saate oma igapäevast soolakogust hinnata ja vajaduse korral piirata.
 
Soolakalkulaator: toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda/toidusoovitused/magusad-ja-soolased-naksid/sool

Kuidas piirata soola tarvitamist?
1.   Valmistage toit ilma soolata, lisage sool valmistoidule. Ilma soolata toidu valmistamisel võib toit alguses maitsetu tunduda. Maitsemeel harjub aja jooksul vähema soolasusega.
2.   Ärge lisage soola toidule enne selle maitsmist. Pange soolatops laualt ära, nii väldite kiusatust soola lisada.
3.   Kasutage toitude maitsestamiseks soola asemel ürte ja maitsetaimi (paprika, tšillipipar, petersell, basiilik, koriander jne).
4.   Valmistage  toidud  ise.  Eeltöödeldud  toiduained  (konservid, kaupluste valmistoidud, valmis salatikastmed, näksid ja krõpsud) sisaldavad sageli liiga palju soola.
5.   Vahepaladeks sööge värskeid puu- ja köögivilju.
6.   Jälgige pakendietikette ja valige väiksema soolasisaldusega tooted.
Paljud toiduained sisaldavad märkimisväärses koguses soola (nt leib, juust).
7.   Valmistage salatikastmed ise sidrunimahlast, õlist, äädikast või maitsestamata jogurtist.
8.   Väljas einestades paluge, et teie toit valmistataks võimaluse korral ilma soolata ja toidu juurde kuuluv kaste serveeritaks toidu kõrvale.
9.   Suure soolasisaldusega toodete (nt soolvees oliivid või soolakurgid) soolakogus väheneb, kui neid enne söömist külmas vees veidi leotada.
10. Ka vähendatud naatriumisisaldusega sool on siiski sool.
 
Pange tähele, et toidupakenditel oleval teabel on sõnad „sool“ ja „naatrium“ tihti sünonüümid, kuid on oluline teada, et 1 gramm soola  võrdub  0,4  grammi  naatriumiga.  Kui  pakendil  on  teave,  et toode sisaldab 100 grammi kohta 1,2 grammi naatriumi, siis teeb see 1,2 × 2,5 = 3 grammi soola 100 grammi toote kohta.
Hinnake ja vajaduse korral vähendage soola tarvitamist. Kasutage soola asemel ürte.
Tehke endale nimekiri vähem soola sisaldavatest toiduainetest. Lugege  poes  pakendiinfot  ja  valige  väiksema  soolasisaldusega tooteid.

Liikumissoovitused vererõhu langetamiseks

Olenemata kõrgvererõhktõve raskusest on esmane soovitus vaadata üle oma eluviisid. Tervislike eluviiside järgimisel on olulised regulaarne füüsiline koormus ja liikumine.
 
Teaduslikud uuringud näitavad vererõhu langetamisel regulaarse füüsilise  aktiivsuse  kasulikkust.  Mõõduka  intensiivsusega  regulaarne aeroobne treening 5–7 korda nädalas kestusega 30–60 minutit langetab vererõhku kuni 3,1 mmHg. Treeningu mõjul laienevad veresooned ja langeb nii süstoolne kui ka diastoolne vererõhk (Clinical management of primary hypertension in adults, 2011). Regulaarne liikumine vähendab südame-veresoonkonnahaiguste riski, annab teile hea enesetunde ja parandab teie üldist kehalist vormi.

Kuidas oma füüsilist aktiivsust hinnata?
Passiivne Istuv töö, töövälisel ajal füüsiline aktiivsus puudub.
Mõõdukalt passiivne Istuv töö, lisaks alla 1 tunni füüsilist aktiivsust nädalas. Seisev töö, töövälisel ajal füüsiline aktiivsus puudub.
Mõõdukalt aktiivne Istuv töö, lisaks 1–3 tundi füüsilist aktiivsust nädalas. Seisev  töö,  lisaks  alla  1  tunni  füüsilist  aktiivsust nädalas. Füüsiline töö, töövälisel ajal füüsiline aktiivsus puudub
Aktiivne Istuv  töö,  lisaks  üle  3  tunni  füüsilist  aktiivsust nädalas.  Seisev  töö,  lisaks  1–3  tundi  füüsilist aktiivsust nädalas. Füüsiline töö, lisaks alla 1 tunni füüsilist aktiivsust nädalas. Raske füüsiline töö.
Füüsiliselt aktiivsed inimesed ei vaja koormuse suurendamist, kuid rutiini vältimiseks ja eri lihasrühmade aktiveerimiseks on soovitatav proovida eri liikumisviise (nt ujumine, rattasõit, kepikõnd). Kui teie igapäevane füüsiline koormus on väike, tuleb seda suurendada.
 
Kui palju ja millise intensiivsusega soovitatakse liikuda?
Kellele? Füüsilise  aktiivsuse  suurendamine  on  näidustatud  igas vanuses  inimestele  vererõhuväärtustega  kuni  180/105 mmHg (sh ravi foonil). Kui teie vererõhk on kõrgem, tuleb see enne kontrolli alla saada. Pidage nõu oma arstiga.
Treeningu tüüp Eelistatud  on  dünaamiline  vastupidavustreening,  nt kõndimine, ujumine, rattasõit, lauatennis, murdmaasuusatamine, orienteerumine, tantsimine. Soovitused olenevad teie treenitusest. Vastupidavustreeningu võib asendada  kerge  vastupanu  ja  suure  korduste  arvuga jõutreeninguga.
Intensiivsus Eelistatud on keskmise intensiivsusega treening. Treeningu  ajal  tekkiva  hingelduse  foonil  peaksite  olema võimeline enam-vähem tavaliselt rääkima, kuid mitte laulma. Soovitatav on treenida sagedamini ja väiksema intensiivsusega kui harva ja suure koormusega. Hapnikutarbimine kehalise koormuse ajal peaks olema
40–70% ealisest maksimumist ja südame löögisagedus vastavalt 50–85% eale vastavast maksimaalsest südame löögisagedusest. Maksimaalse ealise pulsisageduse saab arvutada, kui lahutada arvust 220 vanus aastates. Näiteks 50-aastase inimese puhul on see 170 lööki minutis (220−50 = 170).
Pulsisageduse mõõtmiseks:
-   vajutage randme sisekülje või kaela veresoonele 2–3 sõrmega ja lugege 1 minuti jooksul löökide arv;
-   kasutage pulsikella.
Kestus Treeningu optimaalne kestus päevas on 30–60 minutit, ent treeningu võib jagada ka vähemalt 10-minutilisteks perioodideks.
Sagedus Soovitatavalt 5–7 päeval nädalas.
Alustage liikumisharjumuste muutmisega juba täna. Valige endale meeldiv  ja  sobiva  koormusega  liikumisviis. Alustage rahulikult, ärge pingutage üle!
Leidke kaaslased, koos on lihtsam ja lõbusam treenida. Füüsilise koormuse hindamiseks pidage liikumispäevikut.
Liikumisviisi,  koormuse  ja  treeningute  eesmärgi  suhtes  pidage vajaduse korral nõu perearsti, -õe või treeneriga.

Kõrgvererõhktõve ravi

Kõrgvererõhktõbi on krooniline haigus, mille ravi hõlmab kahte olulist aspekti:
 
  • Eluviisimuudatused. Kõigil kõrgvererõhktõvegapatsientidel on soovitatav oma eluviis tervislikumaks muuta.
  • Ravimite tarvitamine. Sageli ei piisa vererõhu langetamiseks eluviisi muutmisest, mistõttu tuleb kõrgvererõhktõve raviks kasutada ka ravimeid. Ravi eesmärgid on vererõhu langetamine, kõrgvererõhktõve tüsistuste vältimine ja südame-veresoonkonnahaiguste riski vähendamine.
Kõrgvererõhktõve ravi alustamise otsustab, ravimid määrab ja ravimite annuseid muudab alati arst. Mida suuremad on teie vererõhuväärtused ja mida enam esineb teil südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid (vt „Südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegurid“), seda kiiremini tuleb alustada tablettravi.
 
Arst ja õde selgitavad teile kõrgvererõhktõve ravi eesmärke, koostavad raviplaani, arvestades teie riskitegureid, kaasuvaid haigusi ja tarvitatavaid ravimeid. Nad annavad teile nõu ravimite tarvitamise, kodus vererõhu jälgimise ja ravimite võtmise meelespidamise kohta.
 
Kõrgvererõhktõve raviks on kasutusel eri ravimeid. Sageli kasutatakse liitpreparaate, kus üks tablett sisaldab mitut toimeainet. Stabiilse vererõhu ja ravimitarvitamise mugavuse huvides eelistatakse pikatoimelisi ravimeid, mida peab võtma üks kord ööpäevas.
 
Kõrgvererõhktõve  ravimi  esmane  toime  vererõhule  tekib  mõne tunniga, lõplik toime kujuneb mõne nädala jooksul. Olenevalt sellest, kui hästi määratud ravim teile sobib, peaks kõrgvererõhktõve raviga saavutama eesmärgi 3–6 kuuga. Kui  ravimitarvitamisel  tekivad  kõrvaltoimed,  teavitage  nendest kindlasti oma raviarsti.
 
Enamasti on kõrgvererõhktõve ravi eluaegne, st ravimit tuleb vererõhu stabiilsena hoidmiseks ja tüsistuste vältimiseks tarvitada arsti koostatud raviplaani  järgi  pidevalt. Vajaduse  korral saate kasutada ravimite  võtmist  meeldetuletavaid  abivahendeid,  nt  ravimikarpe, meeldetuletusi kalendris, mobiiltelefonis, arvutis jms.
 
Kõrgvererõhktõve ravi eesmärgid
 Alla 65-aastane täiskasvanud patsient: vererõhuväärtus 120–130/80 mmHg (süstoolne vererõhk mitte alla 120 mmHg).
 65-aastane või vanem täiskasvanud patsient: vererõhuväärtus 130–140/80 mmHg.
 
Kõrgvererõhktõve korral kasutatavad põhilised ravimgrupid ja toimeained
  •  Angiotensiini  konverteeriva  ensüümi  inhibiitorid  (AKEI,  nt enalapriil, ramipriil, perindopriil, monopriil).
  •  Kaltsiumikanalite blokaatorid ehk kaltsiumantagonistid  (nt verapamiil,   amlodipiin,   felodipiin,   latsidipiin,   lerkanidipiin, nitredipiin).
  •  Angiotensiin II retseptori blokaatorid (ARB-d, nt toimeained telmisartaan, olmesartaan, kandesartaan).
  •  Beetaadrenoblokaatorid ( nt metoprolool, nebivolool, atenolol, nebivolool, karvedilool, bisoprolool, sotalool) .
  •  Alfaadrenoblokaatorid (doksasosiin, prasosiin)
  •  Diureetikumid jaotatakse kolme alarühma:
   1) tiasiiddiureetikumid (hüdroklorotiasiid, indapamiid);
   2) lingudiureetikumid (furosemiid, torasemiid);
   3) kaaliumit  säästvad  diureetikumid  (spironolaktoon).
 
Kuidas saate ise ravile kaasa aidata?
  • Külastage  regulaarselt  oma  perearsti  või  -õde.  Pidage  vererõhupäevikut.
  • Tervislik eluviis on ravi oluline osa. Vaadake üle oma eluviisid ja muutke need vajaduse korral tervislikumaks.
  • Teadke oma vererõhuravi eesmärkväärtusi.
  • Teadke  oma  ravimite  nimetusi,  igapäevaseid  annuseid  ja  tarvitamisviisi.
  • Vajaduse korral kasutage ravimite võtmise meelespidamiseks ravimikarpe või muid meeldetuletusvahendeid.
  • Kui ravim hakkab lõppema, küsige arstilt või õelt aegsasti uus retsept. Väljakirjutatud ravimiretsepte saate vaadata www.digilugu.ee ja www.eesti.ee.
  • Ärge jätke ravimit võtmata.
  • Kui teil tekib ravimi kohta küsimusi (nt kuidas ravimit tarvitada, kõrvaltoimete  esinemine,  ravimi  hind  või  kättesaadavus),  ärge katkestage ravi, vaid pidage nõu oma perearsti või -õega.

Kasutatud kirjandus

1. Alkoholipoliitika roheline raamat. Sotsiaalministeerium 2012. http://www.tai.ee/images/PDF/Alkoholipoliitika_roheline_ raamat.pdf (12.12.2014)
2. Clinical management of primary hypertension in adults. NICE guidelines CG127, 2011 (reviewed 2013). http://www.nice.org. uk/guidance/CG127 (12.12.2014)
3. ESH/ESC  Guidelines  for  the  management  of  arterial  hypertension: The Task Force for the management of arterial hypertension of the European Society of Hypertension (ESH) and of the European Society of Cardiology (ESC), 2013. http://eurheartj. oxfordjournals.org/content/early/2013/06/13/eurheartj.eht151 (12.12.2014)
4. Harris, M.F. et al. The impact of a brief lifestyle intervention delivered by generalist community nurses (CN SNAP trial). BMC Public Health 2013, 13:375.
5. He, F.J.; Campbell, N.R.C. & MacGregor, G.A. Reducing salt intake  to  prevent  hypertension  and  cardiovascular  disease. Revista Panamericana de Salud Publica 2012, 32(4): 293-300.
6. High Blood Pressure (Hypertension). http://www.patient.co.uk/
health/high-blood- pressure-hypertension (12.12.2014)
7. Heart Disease and Stress: What’s the Link? http://www.webmd. com/heart-disease/guide/stress-heart-disease-risk (12.12.2014)
8. Kõrge vererõhk – WHO Euroopa regiooni riikide kogemused ja tõhusadsekkumismeetmed.MaailmaTerviseorganisatsioon,2013. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/136698194041_ WHD_K6rge_verer6hk_2013.pdf (12.12.2014)
9.     Lower  blood  pressure  by  eating  less  salt.  http://www.blood- pressureuk.org/BloodPressureandyou/Yourlifestyle/Eatingwell/ Salt (12.12.2014)
10.   Patience, S. Understanding the relationship between salt intake and hypertension. Nursing Standard 2013, 27(18): 45-47.
11.   Rigsby, B.D. Hypertension improvement through healthy life- style modifications. The ABNF Journal: Official Journal Of The Association Of Black Nursing Faculty In Higher Education
2011, 22(2): 41-43.
12.   Saks, K.; Kolk. H.; Soots, A., Takker, U. & Vask, M. Prevalence of cardiovascular disorders among the elderly in primary care in Estonia. Scandinavian Journal of Primary Health Care 2003,
21(2):106-109.
13.   Sool ja sinu tervis. Tervise Arengu Instituut, 2013. https://intra. tai.ee/images/prints/documents/130079826525_Sool_ja_sinu_ tervis_est.pdf (12.12.2014)
14.   Strazzullo,P.; D’Elia, L.; Cairella,G.; Scalfi, L. & di Cola,M.S. Recommending  salt  intake  reduction  to  the  hypertensive patient. High Blood Pressure & Cardiovascular Prevention
2012; 19(2):59-64.
15.   Tubakapoliitika roheline raamat. Sotsiaalministeerium 2013. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervislik_eluviis/tubakas_2014.pdf(12.12.2014)
16.  Täiskasvanute kõrgvererõhktõve käsitlus esmatasandil. RJ- I/1.1-2012. Ravijuhendite nõukoda, 2012.
17.   Veskimägi,  M.  Vererõhu  ööpäevane  seire  perearstipraktikas,2003   http://tervis.tostamaa.ee/ul/Vererohumonitooringust_ PA_toos artikel_MMile.PDF (12.12.2014)
18.   Viigimaa, M. et al. Eesti südame- ja veresoonkonna haiguste preventsiooni juhend. Eesti Arst 2006; 3:183-216.

Tekst

Reavahe

Kontrast

Seaded