Kodade virvendusarütmia (KVA) kui haiguse olemus, vormid, tüsistused, sümptomid, diagnoosimine

Järgnev patsiendijuhend annab infot kodade virvendusarütmia olemuse, sümptomite, diagnoosimise, tüsistuste ja ravi kohta. Juhend on suunatud patsientidele ja nende lähedastele.
Patsiendijuhendi eesmärk on aidata patsientidel ja nende pereliikmetel kodade virvendusarütmiaga edukalt toime tulla ning anda vastused sagedamini esitatud küsimustele.

Südame ülesanne on pumbata verd kogu kehasse. Südamel on neli kambrit ehk õõnsust (joonis 1). Ülemisi kambreid nimetatakse kodadeks ja alumisi vatsakesteks, mis omakorda jaotatakse vastavalt vasakuks ja paremaks kojaks ning vasakuks ja paremaks vatsakeseks.

Kogu organismist kogunev veri pumbatakse kodadest vatsakestesse, kust iga südamelöögiga suunatakse veri paremast vatsakesest kopsudesse. Vasakust vatsakesest liigub veri mujale organismi.
Südamelihas tõmbub kokku automaatse elektrilise signaali mõjul, mis saab alguse siinussõlmest. Siinussõlm juhib südame kambrite rütmilist kokkutõmbumist. Elektriline signaal levib siinussõlmest läbi mõlema koja atrioventrikulaarsõlme (AV-sõlm) ja liigub südame alaosas asetsevatesse vatsakestesse.

Elektriline impulss põhjustab südamelihase kokkutõmbumise niimoodi, et alguses tõmbuvad kokku kojad, mille tulemusena pumbatakse veri vatsakestesse. Seejärel tõmbuvad kokku vatsakesed, mis pumpavad verd nii kopsudesse kui ka kogu kehasse.
Südame normaalset rütmi nimetatakse siinusrütmiks.

Kodade virvendusarütmia (KVA) on rütmihäire, mida iseloomustab ebaregulaarne südametöö. Siinussõlm ei koordineeri südame rütmi. Südame ülemised osad ehk kojad võbelevad kiiresti ja kaootiliselt, mille tulemusena ei tõmbu kojad regulaarselt kokku ja vere voolamine vatsakestesse aeglustub. Ebaregulaarset ja kiiret kodade võbelemist kannab AV-sõlm üle ka vatsakestele, mis põhjustab nendegi ebaregulaarse kokkutõmbumise. Selle tagajärjel on kodade virvendusega inimesel pulss ebaregulaarne.

Näitena võiks tuua analoogia veega: kui visata kivike vette, hakkavad veepinnal levima korrapärased lained. Sarnaselt toimub erutuslaine levik normaalse südametöö korral (elektrilise impulsi mõjul tõmbuvad südame erinevad osad järjekorras kokku). Kui aga visata vette mitu kivikest korraga, siis korrapäraseid laineid ei teki ja veepinnal on terve rida kaootilisi, ebaregulaarseid lainekesi. Samasugune toime on ka kodade virvendusel südame löökidele.

Kõige tavalisemad sümptomid on südamepekslemine, värin rindkeres või tunne, et süda on rütmist väljas. Võivad esineda ka õhupuudus, väsimus, rindkerevalu, pearinglus või uimasus, minestustunne või minestamine, ärevus või hirm, muutus tavapärases pulsisageduses. Kui Sul esinevad sellised sümptomid, siis katsu oma pulssi (vt peatükki „Kuidas leida oma pulss“). Tasub ka teada, et mõnedel inimestel ei kaasne virvendusarütmiaga mingeid sümptomeid.

Kodade virvendusarütmia võib esineda mitmel kujul. Neist saab ülevaate alljärgnevas tabelis.

Paljud inimesed elavad kodade virvendusarütmiaga aastakümneid. Seisund ei ole otseselt ohtlik, aga võib põhjustada tüsistuste tekkimist. Olulisemad tüsistused on insult ja südamepuudulikkus.

Kodade virvendusarütmia diagnoosimiseks on vaja minna arsti vastuvõtule, kes teeb läbivaatuse ja uuringud.
Peamised uuringud on järgmised:
1. Elektrokardiogramm ehk EKG. EKG on KVA diagnoosimise alus.
2. Holteri monitooring. See on 24 tunni või vajaduse korral pikema aja jooksul tehtav EKG. Seda uuringut tehakse juhul, kui rütmihäired esinevad harva ja neid ei ole õnnestunud EKG-le
salvestada. Patsient ei pea uuringu vältel olema haiglas ning võib teha peaaegu kõiki tavapäraseid toiminguid. Uuringu tegemise ajal palutakse patsiendil üles kirjutada oma tegevused ja samuti sümptomid, kui neid peaks esinema.
3. Südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia. Tegemist on uuringuga, kus vaadeldakse südant läbi rindkereseina (transtorakaalne ehhokardiograafia) või söögitoru kaudu (söögitorukaudne ehhokardiograafia). Uuringul hinnatakse südame ehitust ja tööd.
4. Vereanalüüs. Vereanalüüsiga on võimalik täpsustada organismi seisundit ja välistada teisi haigusi, mis võivad kodade virvendusarütmiat esile kutsuda.
Arst võib otsustada teha lisaks muid uuringuid.

Pulsi katsumine võimaldab hinnata südamelöökide regulaarsust ja sagedust. Kuna kodade virvendusarütmia võib mõnikord olla väheste või ebamääraste sümptomitega, siis aitab regulaarne pulsi katsumine selgitada, kas on tekkinud südamerütmihäire või mitte. Tavapäratult kiire, aeglane või ebarütmiline pulss mõõtmisel viitab südamerütmihäirele.

Pulsi mõõtmiseks vali endale sobiv viis kas randmelt või kaelalt.

Keskendu kõigepealt pulsi regulaarsuse hindamisele. Pulss on regulaarne, kui saad rütmi lugeda. Üksikud vahelöögid ei tähenda ebaregulaarset rütmi. Kui pulss pole regulaarne, on tegemist ebaregulaarse rütmiga, mis võib viidata kodade virvendusarütmiale.
Seejärel hinda pulsi sagedust. Vaata kella ning loe pulsilööke 30 sekundi jooksul. Korruta tulemus kahega, et saada pulsisagedus ühes minutis. Kui soovid, võid lugeda pulsilööke pikema aja, näiteks 60 sekundi jooksul.
Normaalne pulsisagedus on rahuolekus 60–100 lööki minutis. Pulsi hindamine automaatse vererõhuaparaadiga ei asenda käega pulsi katsumist.

Kõige sagedasem KVA teket soodustav tegur on vanus. Üle 50-aastastel inimestel kahekordistub KVA tekkerisk iga kümne aasta tagant.
Lisaks vanusele mõjutab erinevate haiguste teket ka elustiil. Kõikide järgnevate tegurite mõjutamine vähendab KVA-sse haigestumise riski ning haiguse olemasolu korral rütmihäire episoodide esinemist.

Kõrgvererõhktõbi on haigus, mille korral on inimese vererõhk normist kõrgem. Kui arsti või õe vastuvõtul mõõdetud vererõhu väärtus on vähemalt 140/90 mm Hg, loetakse seda kõrgeks vererõhuks. Kõrgvererõhktõbi vajab regulaarset ravi, mis tähendab lisaks ravimite võtmisele ka elustiili korrigeerimist. Olulisimad vererõhu langetajad on liikumine vähemalt 30 minutit päevas ja soola tarvitamine toidus alla 5 g päevas. Samuti aitavad suitsetamisest loobumine, kehakaalu normaliseerimine, stressi juhtimine ja alkoholi tarbimise vähendamine. Kõrgvererõhktõve ravimeid tuleb võtta iga päev ning jälgida regulaarselt oma vererõhuväärtusi. Selleks, et vähendada vererõhuhaigusest tulenevaid tüsistusi, peab vererõhk olema ravitud soovitud eesmärgini.

Ravieesmärgid on alla 65-aastastel patsientidel 120–130/70–80 mm Hg, 65-aastastel ja vanematel 130–140/70–80 mm Hg.
Kui patsiendil on lisaks kõrgvererõhktõvele veel mõni krooniline haigus, võib arst vererõhuhaiguse ravile seada individuaalse eesmärgi.

Struktuursed südamehaigused on haigused või seisundid, mille korral on kahjustunud südamelihas (südame isheemiatõbi, läbipõetud südameinfarkt) või südame sisemised struktuurid (klapid ja/või nende avaused, vahesein). Klappidega seonduvad erinevad seisundid võivad olla kaasasündinud või kujuneda elu jooksul. Südame verevarustuse halvenemist põhjustav isheemiatõbi kujuneb elu jooksul ning kahjustab südamelihast üldiselt või lokaalselt. Viimase tagajärg on südameinfarkt. Südameinfarkti korral häirub südamelihase verevarustus ning südamelihas selles piirkonnas kärbub. See südamelihase piirkond küll paraneb, kuid alles jääb arm. Sageli on armiga süda infarktist paranedes vere väljapumpamisel nõrgem kui terve süda ja võib tekkida südamepuudulikkus. Südame- ja vereringehaiguste riskifaktorid on suitsetamine, vähene füüsiline aktiivsus, ebatervislik toitumine, kõrge vererõhk, vere suur rasvasisaldus ja diabeet.

Diabeet ehk suhkurtõbi on haigus, mille korral on veresuhkru tase liiga kõrge. Diabeedil on erinevaid vorme, kuid kõige enam esineb teist tüüpi diabeeti, mille esinemissagedus on Eestis üle 65-aastaste inimeste seas ligi 10%. Haigestumist soodustab kõrgem vanus, pärilikkus, ülekaal, vähene liikumine ja pikaajaline stress. Diabeedi ravis kasutatakse nii elustiili korrigeerimist (tervislik toiduvalik, kehakaalu normaliseerimine, regulaarne liikumine, suitsetamisest ja alkoholist loobumine) kui ka arsti määratud igapäevaseid ravimeid.
HbA1c ehk glükohemoglobiin vahemikus 7–8% väljendab rahuldavat haiguse raviseisundit enamike diabeedipatsientide jaoks, kuid arst võib patsiendi ravieesmärki tema seisundist, vanusest ja haiguste eripärast lähtuvalt muuta.

Uneapnoe. Obstruktiivse uneapnoe episoodiks loetakse ülemiste hingamisteede takistusest tingitud õhuvoolu seiskust ehk apnoed kestusega üle 10 sekundi. Obstruktiivne uneapnoe võib öösel väljenduda norskamisena, sagedaste ärkamiste või lämbumistundena. Päeval on peamised sümptomid väsimus ja tukkumine. Uneapnoed diagnoositakse uneuuringute abil.
Peamised uneapnoe riskitegurid on rasvumine, suurenenud kaelaümbermõõt (meestel üle 43 cm, naistel üle 39 cm), anatoomilised eripärad (näiteks väike lõug), kuid ka tubaka, alkoholi ning rahustite tarbimine. Uneapnoe ravis kasutatakse nii elustiili muutmist (peamiselt kehakaalu langetamine) kui ka aparaatset ravi, mõnikord on vajalik kirurgiline sekkumine.

Hüpertüreoos ehk kilpnäärme ületalitlus on haigus, mille korral kilpnääre toodab ja vabastab vereringesse liigselt kilpnäärmehormoone. Sümptomitena võib tekkida ärevus, higistamine, kaalulangus, südamekloppimine või -rütmihäired ja vererõhu tõus. Hüpertüreoosi diagnoosimiseks tehakse patsiendile esmalt vereanalüüsid ning vajaduse korral täiendavad uuringud. Hüpertüreoos vajab arsti määratud ravi. Peamiselt kasutatakse ravimeid, kuid vajaduse korral ka radioaktiivset joodi või kirurgilist ravi.

Kodade virvenduse episood (paroksüsm) võib mööduda iseenesest. Kui nii ei juhtu, siis proovitakse südame rütmi taastada (esmakordsel haiguse ilmnemisel), eriti füüsiliselt aktiivsetel ja väljendunud kaebustega patsientidel. Normaalne siinusrütm üritatakse saavutada veresoonde manustatava ravimiga (medikamentoosne kardioversioon) või narkoosis tehtava elektrilöögiga läbi rindkere (elektriline kardioversioon). Üle kahe ööpäeva kestnud rütmihäire puhul ei saa südame rütmi taastada ilma vähemalt kolm nädalat kestva verdvedeldava ehk antikoagulantravita. Vajaduse korral tehakse enne rütmi taastamist söögitorukaudne ehhokardiograafia uuring, et välistada südameõõne trombi.
Kodade virvendus on enamasti krooniline haigus. Aja möödudes muutuvad kodade virvenduse episoodid tavaliselt sagedasemaks ja tihti kujuneb välja püsiv rütmihäire. Seetõttu alustatakse sageli juba esimese kodade virvenduse episoodi ajal ravi beetablokaatoritega, et ära hoida uusi kodade virvenduse episoode. On võimalik, et hiljem lisatakse raviskeemi ka teisi ravimeid.

Korduvad kodade virvenduse episoodid põhjustavad sageli ebameeldivaid kaebusi, tavaliselt on need ebameeldivamad kui püsivaks muutunud kodade virvendus. Mõnedel patsientidel on südamearst soovitanud kodade virvenduse episoodi tekkimisel võtta kodus ühekordse suukaudse annusena antiarütmikumi (nn „tablett taskus“ ravivõimalus).

Kodade virvenduse episoodide sagedust on võimalik vähendada kateeter-ablatsioonraviga. See on protseduur, kus kohaliku tuimestuse all viiakse piki veresoont südamesse kateeter, millega rütmi häiret põhjustavad südamepiirkonnad elektriliselt kõrvetatakse (ablatseeritakse) (joonis 3). Selle protseduuriga on võimalik vältida rütmihäire ülekandumist tema tekkekohast ülejäänud südame piirkondadele. Protseduur on edukas enamasti vaid suhteliselt terve südamega patsientidel, kellel esineb sagedasi kaebusi põhjustavaid kodade virvenduse episoode.

Joonis 3. Rütmihäiret põhjustavad südamepiirkonnad kõrvetatakse elektriliselt (ablatseeritakse) (allikas: Tim Phelps, 2017. John’s Hopkins University, AAM).

Rütmi taastamine on enamasti turvaline protseduur, kuid sageli korduvate kodade virvenduse episoodide tagajärjel võib arsti ja patsiendi kokkuleppel rütmi taastamisest loobuda. Sel puhul üritatakse püsiva kodade virvendusega harjuda pulsisagedust kontrolliva (peamiselt beetablokaatoritega) ravi abil. Enamasti on püsiva kodade virvendusega patsiendi rahuoleku pulsisageduse eesmärk alla 110 löögi minutis. Harvadel juhtudel ravitakse kiiret kodade virvendust südamestimulaatori paigaldamisega ja atrioventrikulaarse sõlme (vaata joonist 1) ablatseerimisega. Sel juhul muutub pulss regulaarseks (stimulaatorirütm) ja ebaregulaarse rütmihäire kaebused kaovad.

Kui on otsustatud rütmi taastamisest loobuda, siis kaebusteta või väheste kaebustega kodade virvendusega patsientidel ei vähene oodatav eluiga ja ei halvene elukvaliteet.

Kui Sinu raviarst ei ole juhendanud teisiti, siis KVA episoodi kordumise korral tegutse järgnevalt
Kui tunned terviseseisundis häirivat muutust (vt sümptomite loetelu)

kui leiad, et pulss on kiire ja/või ebaregulaarne, tegutse järgmiselt:

1. Kui rütmihäire on kestnud vähem kui 48 tundi (antikoagulantravi mittetarvitaval patsiendil kuni 24 tundi), on KVA korral võimalik kohe südamerütm taastada. Tööpäeval (kui see on võimalik) pöördu hommikul haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse, söömata-joomata, vähese vee joomine ja igapäevased ravimid on lubatud) või võta ühendust oma raviarsti
või perearstikeskusega.

2. Kui rütmihäire episoodi kestus on teadmata või see on kestnud üle 48 tunni, võta ühendust oma perearstikeskuse või oma eriarstiga.

3. Kui Sinu raviarst on määranud ja õpetanud nn „tablett taskus” ravimi võtmist KVA episoodi kordumisel, tegutse vastavalt õpetusele.
 

4. Kui rütmihäire põhjustab sümptomeid, mis on väga häirivad siis kutsu kiirabi või pöördu EMO-sse.

Ööpäevaringselt saad nõu küsimiseks helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või 6 346 630.

KVA episoodi raviga tegelevad kõikide Eesti haiglate erakorralise meditsiini osakonnad, võimalusel pöördu elukohajärgsesse haiglasse. Kõik KVA haigusega patsiendid on perearsti või eriarsti (enamasti kardioloogi, sisearsti) jälgimisel ning peaksid külastama oma arsti/õde vähemalt kord aastas, vajaduse korral (häirivate kaebuste esinemisel või arsti korraldusel) sagedamini. Lisaks on KVA haigusega patsientide nõustamiseks loodud KVA üksused Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. KVA üksuse külastamiseks on vaja perearsti või eriarsti saatekirja (Ida-Tallinna Keskhaiglas toimub arstidevaheline e-konsultatsioon kardioloogia erialal).